Kvestiimid ja deklatiivid

Kas oled märganud, et mõni inimene muudab nagu iseenesest kõik vestluseks (küsib küsimusi, kutsub vastama, kontrollib pidevalt, kas teine on kaasas), samas kui teised esitavad terviklikke mõtteid katkematute blokkidena ja peavad sisuliselt ettekande ka vabas jutuajamises?

Siin ei ole jutt uudishimust ja kindlusest ega tagasihoidlikkusest ja enesekindlusest. Jutt on millestki põhilisemast: inimeste suhtluse loomulikust rütmist ja ülesehitusest. See ongi erinevus kvestiimide ja deklatiivide vahel.

Mida need mõisted tegelikult tähendavad

Need mõisted kirjeldavad suhtluse vaikimisi ülesehitust: kas inimene ehitab jutu loomupäraselt üles küsimuste ja dialoogi või väidete ja monoloogi kaudu.

Kvestiimid (küsivad inimesed) suunavad oma suhtluse loomupäraselt vestluskaaslase poole. Nad korrastavad teavet küsimuste kaudu, otsivad pidevalt tagasisidet ja jõuavad arusaamiseni dialoogi kaudu. Nende kõne koosneb tavaliselt lühematest lõikudest ja sagedastest kontrollküsimustest: "Kas see on arusaadav?" "Mis sa arvad?" "Eks?" Suhtlus meenutab tennist: pall liigub pidevalt edasi-tagasi.

Deklatiivid (deklareerivad inimesed) suunavad oma suhtluse loomupäraselt enda keskmest väljapoole. Nad korrastavad teavet väidete kaudu, esitavad mõtte lõpuni, enne kui vastust otsivad, ja jõuavad arusaamiseni põhjaliku selgituse kaudu. Nende kõne koosneb tavaliselt pikematest lõikudest, mida katkestatakse vähem. Suhtlus meenutab kordamööda kõnede pidamist: igaühel on sõna, kuni ta on lõpetanud.

Kumbki stiil ei ole tõhusam. Kvestiimid loovad elava dialoogi ja tabavad arusaamatused varakult, deklatiivid esitavad terviklikke ja hästi üles ehitatud mõtteid. Rikkalik suhtlus vajab mõlemat.

Vestluse rütm

Võib-olla kõige selgem viis seda erinevust mõista on jälgida vestluse rütmi.

Küsiv rütm on kiire ja vastastikune. Kvestiim räägib lühemate sööstudena, mida katkestavad küsimused, mis kutsuvad vastama. Isegi oma mõtet esitades kontrollib ta: "Saad aru, mida ma mõtlen?" "Näed, kuhu ma tahan jõuda?" "Oled kaasas?" Ta ei otsi ainult kinnitust: ta loob dialoogi ja teeb suhtlusest ühise tegevuse. Vestlusel on kiire edasi-tagasi tempo nagu palli viskamisel.

Deklareeriv rütm on terviklik ja järjestikune. Deklatiiv räägib pikemate lõikudena ja ehitab mõtte lõpuni, enne kui vastust ootab. Katkestamise peale võib ta käe tõsta: "Las ma lõpetan", sest mõte tuleb mõistmiseks täielikult välja öelda. Ta ei ole ebaviisakas: ta loob tervikliku sõnumi, millele saab siis tervikuna vastata. Vestlusel on kordamööda rääkimise tempo nagu esseede vahetamisel.

Mõlemad rütmid loovad arusaamist. Küsiv rütm tabab segaduse varakult, kuid võib tunduda katkendlik neile, kes eelistavad lõpuni öeldud mõtteid. Deklareeriv rütm annab terviklikke mõtteid, kuid võib tunduda loenguna neile, kes ootavad pidevat dialoogi.

Küsimise vaist

Need suunad paistavad selgelt välja selles, mis rolli küsimused suhtluses mängivad.

Kvestiimidele on küsimine loomuomane. Nende küsimused on päris kutsed vastata: nad tahavad teada, mida sa arvad, kas sa saad aru ja kuidas sa asju näed. Isegi kui nad on milleski kindlad, võivad nad selle sõnastada küsimusena: "Kas pole huvitav?" Nad jätavad vaistlikult ruumi teisele inimesele ja ehitavad suhtluse üles vaheldumise, mitte ettekande kaudu.

Deklatiivid kasutavad küsimusi retooriliselt. Nende küsimustel on sageli vastus juba sees: nad korrastavad oma esitust, mitte ei kutsu päriselt kaasa rääkima. "Mis on siin peamine tegur? See on X." Küsimus suunab kuulaja tähelepanu, kuid deklatiiv teab vastust juba (ja on seda kohe ütlemas). See ei ole manipuleerimine: nii nad lihtsalt teavet esitavad.

Mõlemat moodi küsimused teenivad suhtlust, kuid toimivad erinevalt. Kvestiimi küsimused kutsuvad dialoogile, deklatiivi küsimused korrastavad monoloogi.

Tähelepanu ja kaasatus

Need suunad loovad suhtluse ajal erineva tähelepanumustri.

Kvestiimid jälgivad oma vestluskaaslast tähelepanelikult. Nad loevad pidevalt tagasisidet: kas see inimene saab aru? Kas tal on huvi? Kas ma peaksin midagi muutma? Nende pilk otsib teise reaktsiooni ja nad muudavad oma suhtlust selle järgi, mida näevad. Suhtlus on oma olemuselt koostöö, mida kujundab reaalajas see, mida vestluskaaslane teeb. Tänu sellele tunduvad nad kaasatud, kuid vahel võib see tunduda tähelepanu nõudev.

Deklatiivid pööravad rohkem tähelepanu oma esitusele. Nad keskenduvad tervikliku mõtte esitamisele ja usaldavad, et vastus tuleb, kui nad on lõpetanud. Nad ei pruugi segaduse märke märgata enne, kui mõte on lõpuni öeldud, ja küsivad siis: "Küsimusi on?" Nende tähelepanu on osalt suunatud sissepoole, sõnumi ülesehitamisele ja esitamisele. Tänu sellele tunduvad nad enesekindlad, kuid vahel võib jääda märkamata, et vestluskaaslane lülitus välja juba viis lauset tagasi.

Mõlemad tähelepanumustrid toimivad. Küsiv tähelepanu loob vastutulelikkust, deklareeriv tähelepanu loob sidusust.

Kuidas see mõjutab kirjalikku suhtlust

Kvestiimide ja deklatiivide erinevus paistab välja ka kirjas, kuigi vähem silmatorkavalt kui kõnes.

Küsiv kirjastiil on tavaliselt vestluslik. Selles võib olla retoorilisi küsimusi, mis kutsuvad järele mõtlema: "Kas oled kunagi märganud...?" "Mida sina sellises olukorras teeksid?" Tekst tundub nagu dialoog lugejaga, kuigi lugeja ei saa vastata. Lõigud võivad olla lühemad ja lauseehitus vaheldusrikkam.

Deklareeriv kirjastiil on tavaliselt selgitav. See esitab teavet terviklike ja hästi üles ehitatud plokkidena. Kui küsimusi esineb, vastatakse neile tavaliselt järgmises lauses. Tekst tundub nagu ettekanne või loeng, mis annab lugejale korrastatud sisu omandamiseks. Lõigud võivad olla pikemad ja ülesehitus ühtlasem.

Kumbki stiil ei ole parem kirjutamine. Küsiv stiil loob kaasatust ja on kergesti loetav, deklareeriv stiil loob põhjalikkust ja autoriteeti. Eri olukorrad vajavad eri lähenemist.

Katkestamine ja kordamööda rääkimine

Võib-olla kõige paremini paistab see erinevus välja selles, kuidas inimesed katkestamisega toime tulevad.

Kvestiimid annavad katkestamisele üsna kergesti järele. Kuna nende suhtlus on niikuinii dialoog, võib katkestus lihtsalt dialoogi osaks saada. Inimene, kes vastusega vahele astub, teeb seda, mida kvestiim niikuinii kutsus tegema. Neil võib isegi olla ebamugav, kui pikka aega ei tule mingit tagasisidet, ja nad hakkavad mõtlema, kas neist saadakse aru.

Deklatiivid seisavad katkestamisele tugevamalt vastu. Nad võivad häält veidi tõsta, viibata "oota" või lihtsalt edasi rääkida, sest mõte ei ole veel lõpuni öeldud ja enne lõppu katkestamine tähendab, et sõnum ei jõua korralikult kohale. Nad peavad lõpetama, enne kui tagasisidel on mõtet. Katkestus tundub neile nagu rikuks see selle terviku, mida nad püüavad edasi anda.

Kumbki reaktsioon katkestamisele ei ole viisakam. Kvestiimid loovad lihtsalt teistsuguse vestluse ülesehituse, deklatiivid kaitsevad lihtsalt teistsuguseid suhtlusvajadusi. Selle mõistmine aitab vältida valesti tõlgendamist: deklatiiv, kes katkestamisele vastu seisab, ei ole valitsev, ja kvestiim, kes pidevalt üle küsib, ei ole ebakindel.

Tugevused ja väljakutsed

Kvestiimide tugevused

• Saavad vestluskaaslased kergesti rääkima
• Muudavad oma suhtlust tagasiside põhjal
• Tabavad segaduse varakult, sest küsivad üle
• Teevad suhtlusest ühise tegevuse
• Märkavad teise inimese olekut ja reageerivad sellele

Kvestiimide väljakutsed

• Ei pruugi mõtteid täielikult välja arendatud kujul esitada
• Võivad jätta mulje, et vajavad pidevat kinnitust
• Katkendlikkus: võivad tükeldada mõtteid, mis vajavad sidusat esitamist
• Võivad mõne vestluskaaslase jaoks liiga palju küsida
• Küsimusi võidakse valesti mõista ebakindlusena

Deklatiivide tugevused

• Mõtted on täielikult välja arendatud ja sidusad
• Väited annavad edasi enesekindlust ja selgust
• Teave on korrastatud ja hästi esitatud
• Ei vaja suhtlemiseks pidevat tagasisidet
• Sõnumid püsivad koos ühtse tervikuna

Deklatiivide väljakutsed

• Võivad märkamata jätta segaduse või huvi kadumise märgid
• Neil võib olla raske vestluskaaslastega, kes vahele räägivad
• Võivad jätta mulje, et räägivad teisele inimesele, mitte temaga
• Ei pruugi kuulajatega reaalajas kohaneda
• Väiteid võidakse valesti mõista nii, et vastust ei oodatagi

Üksteist täiendav suhtlus

Siin on midagi huvitavat: üksteist täiendavates tüübipaarides on üks partner alati kvestiim ja teine alati deklatiiv. See ei ole juhus: nii nad teineteist täiendavad.

Kvestiim hoiab dialoogi voolamas, kutsub vastama ja loob kaasatust. Deklatiiv annab tervikliku ja hästi vormitud sisu, millele vastata. Koos loovad nad suhtluse, mis on nii elav kui ka sisukas.

Kui suhtlevad kaks kvestiimi, võivad nad sattuda lõputusse küsimiste ahelasse, kus keegi ei anna terviklikku vastust. Kui suhtlevad kaks deklatiivi, võivad nad vahetada kordamööda monolooge ilma päris dialoogita. Mõlema kooslus loob kõige rikkalikuma suhtluse.

Ela hästi oma suunaga

Kui oled kvestiim:

Sinu dialoogivaist on väärtuslik: sa lood elava suhtluse, mis tabab probleemid varakult ja paneb vestluskaaslased tundma, et neid kuulatakse. Samas mõtle, kas tükeldad vahel mõtteid, mis vajavad terviklikku esitamist. Mõni mõte on mõistetav ainult tervikuna. Harjuta deklatiivide oskust ehitada sõnum lõpuni üles ja esitada see enne, kui vastust otsid. Sinu küsimused on tähendusrikkamad, kui need järgnevad sidusale esitusele, mitte ei asenda seda.

Tunnista ka seda, et sinu pidev ülekontrollimine võib deklatiividele tunduda nõudlik. Nad võivad vajada oma mõtte lõpetamist enne vastamist: lase neil seda teha.

Kui oled deklatiiv:

Sinu oskus esitada terviklikke ja sidusaid mõtteid on väärtuslik: sa suhtled selguse ja autoriteediga, millega inimesed saavad viljakalt kaasa minna. Samas mõtle, kas sul jääb vahel märkamata tagasiside, mis aitaks sul kohaneda. Mõned kuulajad vajavad kaasas püsimiseks rohkem kontrollküsimusi. Harjuta kvestiimide oskust kutsuda vastama poole mõtte pealt, lugeda vestluskaaslase olekut ja kohaneda tagasiside järgi. Sinu ettekanded jõuavad paremini kohale, kui hoolitsed selle eest, et kuulajad on kaasas.

Tunnista ka seda, et sinu vastuseis katkestamisele võib kvestiime häirida. Nad püüavad luua dialoogi, mitte rünnata sinu sõnumit: mõtle, kas saaksid jätta veidi ruumi ka nende panusele.

Küsimuse ja väite tants

Ehk kõige sügavam tõde selle erinevuse kohta on see, et terviklik suhtlus vajab nii küsimusi kui ka väiteid, nii dialoogi kui ka esitust, nii ülekontrollimist kui ka lõpuni öeldud mõtteid.

Puhas küsimine loob kaasatuse ilma sisuta: lõputu dialoog, kus midagi ei öelda lõpuni. Puhas deklareerimine loob sisu ilma kaasatuseta: terviklikud mõtted, mis ei kontrolli kunagi, kas need jõuavad kohale. Kõige rikkalikum suhtlus ühendab kuidagi mõlemad: täielikult välja arendatud mõtted ja vestlused, mis on päris dialoog.

Kvestiimid ja deklatiivid toovad kumbki kaasa poole sellest kooslusest. Koos loovad nad suhtluse, mis on nii terviklik kui ka lähedust loov, nii sisukas kui ka kaasahaarav.

Milline on sinu loomulik suhtlusrütm? Kas ehitad jutu üles küsimuste või väidete kaudu? Ja kus võiks vastupidine lähenemine muuta sinu suhtluse tõhusamaks?